Fin.

On aeg panna punkt oma Hispaania-seiklusele ka internetiavarustes.
Mul oli suurepärane poolaasta, ma ei kahetse hetkekski, et läksin Erasmusega seiklema, veel vähem kahetsen oma kohavalikut - Granada on tõesti hämmastav ja imeline. Hing igatseb tagasi palju rohkem, kui oleksin kunagi oodanud. Ärkveloleku ajal surun seda edukalt oma ringijooksmisega alla, kuid unenäod on ohkui värvilised ja Hispaania päikesepaistet täis.
Nii palju jäi tegemata ja nägemata ning Hispaania ei näinud mind kindlasti viimast korda :)
Granda, te echo de menos.
Aga samal ajal olen ma ääretult õnnelik, et ma olen taas kodus. Aitäh kõigile, kes mu ära ootasid ja äraoleku nii lühikeseks tegid, hiiglaslik kallistus teile.
Jumalaga, sõbrad. // adios, amigos. 

(P.S. on võimalik, et see koht siin saab mu reisiblogiks, kui ma kunagi uuesti tunnen, et võiks avastada. Praegu veel sellist tunnet pole. Kodu.)

Hetked

Kojutulek .. Ma vist olen sellest päris paljudele juba rääkinud, kellele ei ole, siis siin on Eva lugu, mis on minu omaga täpselt sama, sest koos me siiski reisime. Üldiselt võin öelda, et läks täiesti edukalt, sest oli NII palju asju, mis oleks võinud valesti minna, kuid jõudsime kohale nii meie kui meie pagasid, ning koju jõudsin isegi tunnikese-poolteist varem, kui algselt loota julgesin. 

Minu kohver paremal, kilod siis Eval 16,5 ja minul 18,5! 

Kokku oli üsna masendav tunne kohale jõudes, see magamatus ja muu kõik kogunes ja sees möllas üheaegselt nii palju emotsioone, et nagu Ron targalt HP viiendas osas ütles: "there is no way a person can feel all of that, they'd explode." Täpipealt selline tunne oligi, minus võitlesid terve aeg suur rõõm, et ma saan KOJU, lumi ja hea värske õhk.. aga samal ajal oli nii nukker öelda Granadale head aega, sest ka sellest oli omakorda kodu saanud. Täpselt selline extremely happy and extremely sad at the same time and wondering how that can be. 

Rocking the homeless look @ Barcelona

Asjadele ei aidanud eriti kaasa ka see, et sain teada küll oma eksamitulemused (mõlemad olid 9,75/10, mis on suht awsum), kuid ühte ma Hispaania ÕISis ei näe ja keegi ei oska seletada, miks. Nüüd ma olen pommitanud meie osakonda kirjadega, et nad mulle ütleksid, kas need kesksüsteemis on olemas või olen ma järgnevad 20 aastat veel Erasmusele võlgu. Loodame siiski parimat. 

Britney tuli ka Eestisse!

Oma reisi- ja Hispaania-und magan ma veel siiani järele, sest Eestis mu esimesed päevad olid väga .. inimesi täis. Päris mitmed kallid olen ära näinud, kohutavalt mõnus oli. Terve aja olin ma väga uhke, et ma ei nutnud ühtegi pisarat, kuigi väga tahtsin .. Ja siis ma nutsin, sest mu kallis on parim kallis maailmas ja nii hea on kodus olla. 

Nüüd selle blogiga on selline lugu, et tuleb veel üks-kaks postitust (kui ma jälle viitsima hakkan) ning siis on .. adios. Lõplik adios, kuni ma jälle näen põhjust reisima minna ja sellest kirjutada. Kui kellelgi on veel midagi, millest ma pole kirjutanud või millest tahaks veel kuulda, siis andke julgelt teada kas siin või kuskil mujal, kirjutan/räägin suurima heameelega. 

these are the fragments 

I have shored against my ruins

when the world won't stop for you

Viimased maasikad enne uut suve :)

Nii palju lõppe, nii palju alguseid. Hulgaliselt esimesi ja nüüd nii palju viimast kõike... Viimane öö "oma" voodis magada. Viimane hommik, mida avatud aknaga tervitada ja välja vaadates mandariinipuud piiluda. Viimased tapas'ed, viimased tinto de veranod. Viimased korrad vallutada mäge, et kooli minna. Viimane jooks oma naabruskonnas, et veel ühe korra hinnata fakti, et veebruaris on piisavalt soe, et lühikeste pükstega sörkida. Viimased suveniirid ja ehted. Viimased jalutamised, silmad pärani laiali, nagu oleks taaskord esimene päev. Sest aega on nii vähe, et kõike jälgida ja meelde jätta.
Tapan konstruktiivselt aega ja kirjutan mõnedest küsimustest, mida olen siiani edasi lükanud. Erasmuse ja Hispaania saan ilmselt kokku võtta alles Eestis tagasi olles, aga võin juba praegu öelda, et pole seda kogemust kahetsenud. Kui keegi on kahevahel, kas minna või mitte - kindlasti haara sellest võimalusest kinni, astu välja oma mugavustsoonist ja pane end proovile: sa ei tea iialgi, mis sind riigipiiri taga oodata võib. Minu jaoks oli seda lugematul hulgal; uus keel, uus hingamine-elurütm, enese proovilepanek kõikvõimalikel juhtudel, uued kohad, mida mõned iialgi ei näe - muuhulgas olen detsembri lõpus rannas Walking Dead'i mänginud ja ookeanile kahevõitluses kaotanud; olen näinud oma pilguga maailma lõppu, seisnud sõna otseses mõttes pilve sees; olen kohanud suurepäraseid inimesi, kellest hakkan kindlasti puudust tundma ning leidnud koha, mis on nagu teine kodu.

Kohalikud KKK suveniirid

That being said - ma tegin õige valiku, et otsustasin siia ainult pooleks aastaks tulla. Nagu kõik teavad, ma olen üsna rahutu hing ja pool aastat on täiesti piisav minu jaoks, et ühe koha peal olla. Granada on tuttav ja oma, aga miski kutsub juba eemale - koju.
Sellega seoses järgmine punkt. Kaugsuhe on RASKE. Võib mõelda küll, et moodne tehnoloogia ja saate iga päev rääkida ja suhelda ja nagu polekski eemal.. Ei. See on vaevanõudev, masendav, aeg-ajalt täiesti talumatult valus ja ma ei sooviks seda oma vaenlaselegi. Ma isiklikult tean mitmeid suhteid, mis erinevatel põhjustel Erasmust üle ei suutnud elada ning mul on kirjeldamatult hea meel, et praegu on mind mu kallis kodus ootamas; ma tean, et see pole meie kummagi jaoks kerge aeg olnud.
Aga et mitte nii kurval noodil lõpetada.. või rõõmsal, sest ooteaeg on paari päeva pärast otsas! Käisime täna suveniire veel ostmas, mu asjad on laiali nagu ma oleksin kompulsiivne asjade koguja ning pakkimist ei ole ma veel alustanud. Küll homme jõuab, varane paanika ei ole kunagi kedagi aidanud. Kui keegi mõnd eriti head pakkimisnippi teab, siis nüüd on selle jagamiseks õige aeg!

un mil de historias

Pildil on küpsised ka näha!

Rahutus ei ole kuhugi kadunud, viimased päevad on veel siin olla ja hing on natuke nagu pooleks rebitud. Ühest küljest tahaks kohutvalt koju tulla, näha oma kalleid, teha lumesõda, käia uisutamas, olla KODUS.. Aga samas ei suuda uskuda, et Hispaania-aeg *juba* otsa on saamas.
Päevad mööduvad küll, aga selline tunne, nagu see viimane nädal oleks juba kolmandat kuud kestmas, esmaspäeval oli viimane eksam ja praeguse seisuga on veel kolm ja pool päeva Granadat.

Aga esmalt üks meeldiv lugu sellest, kuidas plaanide tegemine on tõesti kõige parem viis jumalaid naerma panna. Nimelt me ostsime ammu juba piletid koju, kuid paar päeva tagasi saime e-maili, et Vueling (lend Granada-Barcelona) otsustas täpselt meie lennu ajal streikima hakata, nii et lendu ei toimu. Neli päeva enne minekut on sellist uudist saad .. noh, mitte päris see, mida tahaks. Natuke ahastasime ja siis lahendasime olukorra nii, et ära jääb meie planeeritud päev Barcelonas Mirjami seltsis ning see saab asendatud 12-tunnise magamise/lebamisega Barcelona lennujaamas. Kokku tuleb kojusõit pikalt üle 24 tunni, aga worse things have happened to better people, vähemalt saime lahendatud olukorra ja ei jäänud puruvaeseks ka uute piletite ostmise tõttu. Nädala jooksul peaksime Vuelingult ka oma piletite raha tagasi saama, loodetavasti ei teki seal suuremat jama. Eks siis tuleb mõnel teisel korral Barcelona ilu vaadata, pole midagi parata. :/

Kingad on mu värk, mis teha :)

Minu imeilus linnake

Eksamitulemustest ei tea ma jätkuvalt haisugi, kuid see-eest saime oma lõppdokumendid allkirjastatud! See läks isegi võrdlemisi edukalt, minuga läks küll pisut kauem aega, sest minu algselt täidetud avaldus oli kuhugi valesse kohta pandud. Noh, ma olen juba harjunud sellega, et asjad Hispaanias ei suju, aga nagu Anne ütleb ikka, ühelegi inimesele ei anta suuremat koormat kui see, mida ta kanda jõuaks. Millised tarkuseterad, eksole.
Ülejäänud nädala olen täitnud nt raamatukoguga ja lõputöö asjade lugemise-paljundamisega, kolmapäeval käisime Evaga siiani kõige edukamal poodlemistiirul (Bershkast kleit nelja euroga! Näete kõrvaloleval pildil ja feissist ka;)), siinsed allahindlused on ikka mu suurimad sõbrad. Kuna meie uus lendamissüsteem jätab meile Granadasolekuks 10 tundi rohkem, lükkasime tänase suveniiriostmise edasi ja täidame sellega esmaspäeva, et osta teed ja magneteid ja igasugu muud turistikraami.
Kolmapäeval tähistasime ka eksamite ametlikku lõppu meie mõlema jaoks, vaatasime palju filme ja olime muhedad, järgmisel päeval oli sooja üle 20 kraadi, nii et võtsin ette pikema jalutuskäigu linna teise otsa, kandsin maikat ja tundsin, et suren vaikselt palavusse. Kevad tuleb sellel aastal tõesti kaks korda, väga mõnus :)
Neljapäeval oli sõbrapäev, mida tähistasin oma sõbrantsidega sushit süües ja lugusid pajatades, hästi mõnus õhtu. Ning eile oli Lucía sünnipäev, mis oli veidike ka meie äraminekutähistamine.. Kingituse osas olin loominguline ja otsustasin müsliküpsiseid küpsetada, need tulid tõesti ääretult maitsvad ja lahendasid ka meie mure, et sahver on liiga täis asju, mida me ära ei söö. Küpsised läksid nagu .. maitsvad küpsised, I guess, kõik kiitsid ja olid üllatunud, et isetehtud olid.
Sellise hüpleva jutu saate seekord, kui hing on rahutu, ei saa muud ka postitustelt oodata.


Kolmapäeval kell 8 õhtul paneme Tallinnas jalad maha, tulge õhupallidega ootama! :)

They say "too much of a good thing"..

.. but for me there's no such thing
I just, I just have to let this thing be good to me

Lumised mäed + hüsteeriliselt õnnelik mina

Hing on rahutu. Viimane nädal on käimas, nii palju oleks nagu teha, aga samas ei oska millelegi eriti sõrme peale panna. Eile veetsin oma õhtu üle tüki aja veidi sportlikumalt, nimelt käisin Granadas zumbat katsetamas!! Eestis ma käisin selles trennis vahelduva eduga umbes pool aastat (korra nädalas ikka, enamasti rohkem), kuid siis tuli suvi peale, saal läks kohutavalt lämbeks, otsustasin, et väljas on parem sportida .. ja siis istusin oma tagumikku laiaks, obviously. Hispaanias ma olen ka üsna spordivõõras olnud, venitan-joogatan, kui tuju tuleb, sama asi jooksmisega.. Aga detsembris ma kuulsin, et Granadas avati just hiljuti zumba trenn, mõtlesin, et oioi, peab kindlasti ära proovima. Õnnega pooleks juhtus ka nii, et mu sõbrants käib selles spordikas jõusaalis ja muid asju tegemas, nii et ta lubas järele uurida, mis seis on, kas saan minna ilma kuupääsmeta ka. Kerime aega edasi, vahele tulid Kanaarid ja siis jaanuar, kus ma ei julgenud oma jala pärast suurema hüppamisega tegeleda pluss kõik muud hädad, eksole. Aga lõpuks saime kõik asjaolud klappima ja eile õhtul otsustasime oma eksamite lõpu ühe korraliku trenniga ära tähistada. Ja ma sain aru, kui väga ma olin korralikust trennist puudust tundnud, no niiiiii mõnus tunne oli. Enda üle olin ka päris uhke, päris elevant portselanipoes ei olnud, põhilised sammud on ikka meeles ja isegi ühe laulu tundsin ära! Õnneks meie seltsis oli üks neiu veel, kellel oli esimene kord ja siis me grupeerusime teises reas ja lihtsalt vajusime vahepeal naerust kokku, kui kõik keerutavad ja plaksutavad ja hüppavad ja meie vaatame üksteisele otsa, et mis pagan toimub. All-in-all oli väga lahe, lisapluss oli see, et esimese korra sain tasuta proovida! Haha! (samas mainin siin ära, et Eestis olid treenerid palju lahedamad .. aga siin oli palju rohkem ükskõik, mida kõik teised arvavad ja sain palju rohkem lõbutseda .. hmmm)

Engrish in Espańa 

Tegelikult mul oli suur plaan Hispaanias trennihaiks hakata, aga siis tuli välja, et kõik asjad maksavad hingehinda ja ülikool ei paku ka mingeid variante, nii et sinna see jäi. Kuigi vähemalt jooksmas olen käinud rohkem kui Eestis eelneva mitme aasta jooksul. Ja kui ma tagasi jõuan, siis ma tahan Aurasse minna. Ujuma ja sauna, kes veel käpp on? :)

Tänase päeva veetsin raamatukogus kange olles ja raamatuid kammides. Ma ei taha rohkem oma lõputööst rääkida tegelikult, piinlik on, et ma siin oma aja maha olen trippinud ja lõbutsenud, mitte asjalikke allikaid uurinud. Oeh. Nagu C mulle ütles, et lõpeta see halamine ära ja hakka ükskord peale. Võin vähemalt öelda, et peale on hakatud ja täiesti paljutõotav lugu on, kondikava on mul kirjas, nüüd pean hakkama ainult rohkem allikaid leidma, mis mu teooriat kinnitaksid. Ka see blogi on vahepaus mu kodusele raamatule number üks, täiesti kasutu ma ei ole siiski, kheh.

Kohustuslik majapilt

Ei tohikski pausi pikemaks venitada tegelikult, nii palju oleks rääkida, aga see oleks selline pseudofilosoofiline mõtisklemine, et mida Hispaania mulle siis andnud on ja mida oleks võinud tegemata jätta/rohkem teha. Las jääda mõneks teiseks korraks.
Seda mainin veel ka, et täna läks mu paleo (laktoosile ja gluteenile suur "ei") nelja tuule poole - nimelt tegime lõunaks ise tortillasid (täisteranisujahu), milles olid muuhulgas mais ja kikerherned, mis on mõlemad millegipärast keelatud. Ja õlut proovisime ka kõrvale, sest lubasin sõbrale õlut tuua, aga kohalikku kraami müüakse ainult kuuspakkides. Halb õlu oli, väga tugeva maitsega. Noh, tajun, et alkoholirikkumist tuleb sellel nädalal veel üks kuni mitu korda, aga elu on elamiseks ja mis see veidike suhkrut ikka teeb. Pluss alkohol viib kehast vee minema, it's good for you! (laske ma elan oma illusioonides edasi)

Homme teen pilte ka, täna ei jõudnud, võtke midagi vanematest aegadest, et Eesti talve päikest tuua:)

Eksamimõtted

Asjad, mida konspekti ei tasu kirjutada ning Feissi ei tee põhimõtteliselt lahti. Aga enda jaoks mõned toredad märkmed.

Fabulous kuju koolist

Noah's Flood (15. sajandist) - Jumal: "that sore it grieves me inwardly, that ever I made mon" Ja terve ülejäänud näidend on minu peas nüüd Jumal Jamaica aktsendiga. Big pantsa mon.
Ja niiiii palju naiste opresseerimist, I'm telling you, see Hispaania veel teeb minust inimese, kes näeb igal pool naiste allasurumist. Feminism!
Mõtted läksid vahepeal rändama veidike: kui ma üles kasvasin ja piiblilugusid lugesin (ma olin väga tuttav nendega, true story), siis ma ei mäleta, et ma oleks kunagi neid millekski muuks kui muinasjuttudeks pidanud. Mulle ei tulnud pähegi, et on inimesi, kelle arvates see võib olla midagi muud kui lendlev kujutlusvõime. Huvitav. Kusjuures järgmisel õhtul lugesingi pooljuhuslikult artiklit selle kohta, kuidas lapsed ei erista teatud vanuseni, mis on muinasjutt ja mis mitte. Sesmõttes, et loomulikult võib jänesel olla taskukell, mida ta pidevalt kiikab, et mitte kuninganna juurde hiljaks jääda. Mu arvates see on väga armas. Kuigi minul vist oli siis vastupidi, et kõik oli muinasjutt, ka see, mida oleks võinud tegelikult sügavama mõttega lugeda.

Madriidi lennujaam

IGATAHES. Tulin just oma viimaselt eksamilt ja mõtlesin teiega ka oma rõõmu jagada. Eksamid olid siin vähemalt minu jaoks hoopis teistsugused kui TÜs. Mitte raskemad otseselt, aga hoopis teistsugused, võiks öelda, et nõudvamad. Olen ma ju eelnevalt ka võtnud mitmeid kirjanduse aineid küllastumiseni, aga siin nõuti ka päriselt analüüsimist ja seostamist, mitte lihtsalt aastaarvude päheajamist ja teadmist, mis sajandil "Don Quijote" avaldati (1605, muideks). Mu esimene eksam kestis kaks ja pool tundi ning mul jäi lõpus ajast puudu, et kõike kirjutada, küsimused olid kaks väiksemat esseed ja üks suur, käe kirjutasin valusaks, võib öelda. Nüüd on üle ainult tulemusi veel oodata ja loota, et saan need ilusasti oma kõrvalerialasse paigutada ja ametliku kõrvaleriala saada.

Jaanuar!

Kummaline mõelda küll, et need võisid olla viimased eksamid, mida ma üldse kunagi teen, sest tulevikutee on ikka  väga lahtine. Aga miks selle pärast varakult ikka muretseda, hei-hoo :)

Nüüd algab mu viimane nädal, eks saab näha, mis see toob, kas peale raamatukogu veel midagi või mitte. Tänaseks õhtuks on mul juba pisike plaan, aga sellest juba järgmisel korral.


Ehitage lumememmesid, sõbrad!

Masterpiece

Eksam on homme hommikul, halleluujah. See muidugi tähendas, et täna siras päike pilvitus taevas ja otsustasin Evat retkel raamatukokku saata. Mu eesmärk oli peamiselt see, et tuvastada enne oma eksamiklasside asukoht. Tekkis tunne, nagu oleks jälle esimene päev - eksled ringi, vaatad juhist ja ei leia ikka oma aulat üles. oh, great victories.
Ja välja jalutades avastasime, et kohutavalt palju õitsemist on äkitselt tekkinud. Väga mõnus kevadine tunne, loodetavasti jääbki nüüd selline ilm meid viimastel nädalatel saatma, isegi kui me peame need veetma kas kodus või raamatukogus.

Nii et tükk päikesepaistet teile, olge vaprad! Also, ma teesklesin, et ma olen nahkhiir/Batman, sest mu kampsuni varrukad on nii khuulid lihtsalt.
Ja nüüd lähen materjale edasi murdma, muidu homme hommikul (laupäeval kell 8:30 on eksam!!) näen hirmu oma tühjal paberilehel, mitte peotäies tolmus, nagu T.S. Eliot seda ütleks.